Mehhiko juurtega jurist Francisco naudib oma töö hamburgerirestoranis – kohtusime välismaalastega, kes tahavad töötada just nimelt Soomes

„Miks Sa soovid Helsingis tööd teha?“

„Aeg-ajal,“ vastab Francisco Merida, 41, ja tema küsimus tekitab paljudes imestust. Juristi haridusega mees töötab Helsingis asuvas Hesburgeris restorani juhatajana. Nii mõnegi jaoks on keeruline mõista, miks töötab kõrgharidusega professionaal oma haridusele mittevastaval töökohal. Imestajate suud on lukus, kui Merida vastab, et ta on praegu väga õnnelik. Töö Asema väljakul asuvas HOK-Elanto hallatavas Hesburgeris on mõnus.

„See on olnud läbinisti minu enda otsus. Kui teha otsus omal algatusel, ei ole vaja kannapööret kahetseda. Olin ka Mehhikos õnnelik, kuid Soomes on saabunud minu hinge rahu.“

Veel kümme aastat tagasi töötas Merida Mehhikos. Kõigepealt töötas ta Mehhiko Ühendriikide parlamendis, seejärel riigi lõunaosas asuva Chiapasi osariigi kongressis.

Juristitööl olid omad eelised: kolleegideks olid lugupeetud eksperdid, tööülesanded mitmekülgsed ja hüved kohalikku taset arvestades märkimisväärsed. Reisimine, suursugused õhtusöögid ja esindamine olid osa tööst.

„Minu piiramatus käsutuses oli näiteks maja autojuht. Mul oli ka sekretär. Oma olemuselt olen töökas, kuid Mehhikos oli töökultuur pigem vabamat laadi. Inimestel oli aega üksteisega juttu ajada,“ meenutab Merida.

Töö juures oli mõnus ja tööd ka hinnati, kuid see ka kurnas palju. Merida töötas üle 48 tunni nädalas, kuus päeva nädalas. Vaba aeg oli väga piiratud.

„Põhimõtteliselt magasin nii, et telefon oli kogu aeg kõrva ääres. Ma pidin olema alati kättesaadav.“

Merida meenutab heldinult nädalavaetst, mil ta sai minna oma tollase abikaasaga kauaoodatud road-tripile. Tunne oli ülev, kuid siis tuli kõne. Väljasõit tuli katkestada ja Merida pidi naasma tööle. Nii Merida kui ka tema abikaasa olid väga kurvad.

Kui kaaslane tegi hiljem ettepaneku kolida tema koduriiki Soome, ei kõhelnud mees hetkekski.

„Olin elumuutuseks valmis.“

Merida on üks tuhandetest S-grupi töötajatest, kellel on välismaalase taust. Tema töökaaslased hamburgerirestoranis on pärit maailma eri paigust, näiteks Nepaalist, Bangladeshist, Marokost ja Sri Lankalt. Töökeeleks on inglise keel, kuid töötegemist töötajate taust ei mõjuta.

Lõppude lõpus töötab S-grupis üle 80 riigi esindajaid. Enim on esindatud Eesti, seejärel Venemaa ja Filipiinid.

Vajadus välistööjõu järele kasvab, sest 2030. aastaks on Soomes tööealisi inimesi 130 000 vähem kui praegu, põhjuseks madal sündivus ja rahvastiku vananemine.

„Rahvastiku arengute tõttu ei ole meil Soomes varsti enam piisavalt neid, kes meie vanureid ja haigeid hooldaks. Töötajate olemasolu saab olema suureks probleemiks nii teenindussektoris kui ka ekspertide seas,“ võtab teema kokku S-grupi personalijuht Hanne Lehtovuori.

S-grupi ettevõtete töökohtadele on praegu suur tung, kuid eelkõige on vaja juurde töötajaid vastutavatele kohtadele, restoranidesse ja hotellidesse ning piirkonnast ja hooajast sõltuvalt ka kauplustesse. ABC Liikennemyymälät -kauplustes on lühendatud lausa lahtiolekuaegu, sest töötajatest ei piisa. Välisriigi töötajad on asendamatu tööjõud eelkõige väikestes piirkondades.

Lehtovuori sõnul mujalt tulnud töötajatele Soomes meeldib, sest neil on reaalne ettekujutus tööst, mida nad siia tegema tulevad.

„Meie töökultuuris on madal hierarhia ja tööülesanded mitmekülgsed. Näiteks kokad on meid selle eest tänanud.“

Inimesi tuleks palgata senisest julgemini ka ilma täiusliku soome keele oskuseta.

Tööst tingitud immigratsioon on Soome jaoks „meeletult“ vajalik, tõdeb Helsingi ülikooli vanemlektor ja uurija Markku Sippola. Tema sõnul ei saa Soome ilma immigrantideta lihtsalt hakkama.

„Nendes riikides, kus elanikkond kasvab, kasvab ka majandus. Immigratsioon on Soome konkurentsivõime jaoks määrava tähtsusega,“ väidab uurija.

Majandusliku sotsiaalse suhte eest hoolitsemine on oluline, kuna töölkäivate inimeste maksude eest rahastame ühiskondlikke teenuseid. Majanduselu uurimisasutuse hinnangu kohaselt vajab Soome igal aastal ligi 44 000 immigranti, et praegune majanduslik sotsiaalne suhe, st töötute ja tööjõuga mittehõivatute suhe töölkäivatesse isikutesse säiliks.

„See tähendab seda, et mujalt tulijad moodustaksid sarnaselt teiste Euroopa riikidega elanikkonnast üle 15 protsendi,“ täpsustab Sippola.

„On murettekitav, et Soome konkureerib samade töötajate osas teiste, isegi ahvatlevamate Euroopa riikidega. Parimad töötajad liiguvad praegu Saksamaale, kes võtab immigrandid avasüli vastu,“ mainib Sippola.

Ta hoiatab sellise olukorra eest, kus immigratsioon hääbub. Selline näide on Jaapani näol olemas. Seal on rahvastiku vanuseline püramiid sama nagu Soomes, ja majanduskasv pea olematu.

„Loodetavasti on esitada immigratsiooni teemal toimuvates avalikes diskussioonides mõistlikke argumente, sest faktid räägivad enda eest. Tööst tingitud immigratsioon ja immigrantide õnnestunud integratsioon võiks olla ravim Soome aeglase majanduskasvu jaoks.“

Soome diskussioon immigratsiooni teemal on pingeline. Valitsus kaalub praegu immigratsiooninõuete karmistamist, seades tööst tingitud elamisloa jaoks 1600 euro suuruse sissetuleku piiri.

Sippola seab väited sotsiaaltoetuste nimel saabuvate immigrantide kohta kahtluse alla, kuigi eksperdina on ta immigratsiooni ja ebaõnnestunud kojunaasmise tagajärgedest teadlik.

„Tavaliselt tahab immigrant siiski elada, töötada ja maksta Soome makse, ja seda ta ka teeb.“

Francisco Merida tunneb, et Soomes on teda alati hästi vastu võetud. Kui ta 2015. aasta kevadel Helsingisse tuli, hakkas ta kkohe suveülikoolis soome keelt õppima.

Soov uue keele õppimise järele oli nii suur, et igasugustest kontaktidest teiste Helsingis elavate mehhiklastega ta lausa keeldus. Kui tuttavad proovisid teda linna parimatele latiinopidudele meelitada, ütles Merida ei.

„See oli raske otsus, kuid aitas kohanemisele kaasa.“

Kui motivatsiooni jätkus, ei olnud keele õppimine lihtne ülesanne. Merida imestab seniajani, miks õpetati tundides kirjakeelt. Kursusel õpitud keel ei ole sama, mida räägivad inimesed oma igapäevaelus.

Soome vajab igal aastal ligi 44 000 immigranti.

Kui Meridal õnnestus lõpuks soome keeles R-kioskis hakkama saada, tundis ta end tõelise kangelasena.

„Oli tunne, et olen Soomega kohanemas. Kui ma oskan keelt, on mul võimalik olla osa ühiskonnast.“

Merida soovib õppida keelt ka oma tütre jaoks. Lapse ema on naine, kelle pärast ta omal ajal Soome tuli. Kuigi abielu on lõppenud, kasvatavad nad koos oma last.

Välisriigi töötajaid on vaja ka väljaspool pealinna, ja enamikes Soome paigus. Mikkeli kaubanduskeskuses ja sealsetes restoranides võib kohata Lucie Uwamungut.

Uwamungu ülesandeks on veenduda, et klientidele mõeldud ruumid oleksid puhtad. Enamik tema tööd ei märka, kuid kui see on tegemata, on seda kohe näha.

„Paljud ütlevad, et koristamine on raske, kuid Jumala nimel – mulle see meeldib! Koristan südamega.“

Alguses töötas Uwamungu koristajana eri tööandjate juures. Suur-Savo Osuuskauppa palgasaajate nimekirja sattus ta tänu ühisesse seltskonda kuuluvale S-grupis töötavale naisele.

Uwamungu, 35, jaoks tähendab töö iseseisvust. Ta on ostnud endale siin auto ja kogub koos Ruandast pärit abikaasaga praegu raha maja ostmiseks. Suur pere vajab ruumi. Uwamungul on viis last. Noorim on alles põnn, vanim elab juba omaette ja töötab spordipoes. Naabrid on laste hoidmisel abiks.

Kongo Demokraatlikus Vabariigis sündinud Uwamungu kasvas Ruanda põgenikelaagris. Ta on pidanud taluma oma elu jooksul jubedaid asju ja suuri kaotusi, millest on ikka veel raske rääkida.

2011.aastal jõudis Uwamungu kvoodipagulasena Soome. Siis oli ta 22-aastane kahe lapse ema. Soome igapäevaelu kohta oli vaja selgeks teha kõik asjad, alates ahju kasutamisest. Ruandas Uwamungu koolis käia ei saanud. Kohanemine võttis aega.

Praegu on Uwamungul stabiilne ja töine argipäev. Töö roll ning otsese juhi ja teiste soomlaste toetus on olnud asendamatu. Uwamungu kiidab oma otsest juhti ja tööandjat väga.

”Pirjo, Timo... minu ülemustel on alati aega kuulata ja aidata. Nad toetavad mind kui oma last, väärtustavad ja kaitsevad mind. Siia tööle tulles muutus ka minu elu. Tunnen, et olen nüüd kaitstud.“

Uwamungu läbib puhastusteeninduse koolitust õppelepingu alusel. Edaspidi soovib ta omandada põhihariduse, et tal oleks võimalik USA-s elavate sugulastega suhelda emakeeles ka muul moel kui häälsõnumitega.

Kõik välismaalased ei leia endale meelepärast töökohta ega sulandu ühiskonda sama sujuvalt kui Merida ja Uwamungu. Markku Sippola sõnul raskendavad välismaalaste tööhõivet eelkõige soome keele kõrged nõudmised ja kontaktide puudumine. Kui immigrant on omandanud hariduse teises riigis, ei ole jõudnud tekkita talle Soomes võrgustik, mis aitaks tööhõivele kaasa.

„Meil on palju töötajaid, kes on ülekvalifitseeritud. Puhastusteeninduse vallas on palju tumedanahalisi mehi, kellel on kraad õigus- või majandusteaduses. Hierarhia on olemas ja seda tuleb raputada,“ ütleb Sippola.

Ka Francisco Merida otsis alguses assistendi tööd õigusbüroos, kuid andis pärast üle saja tööavalduse saatmist alla. Tööandjad ei vastanud ühelegi avaldusele.

„Mul paluti tööandjatele helistada, kuid minu keeleoskus oli tol ajal väga kehv,“ tõdeb ta.

Keelenõuete teema on tuttav ka Soome suurimale erasektori tööandjale S-grupile. Seetõttu on toonud S-grupp aktiivselt näiteid, kuidas argipäev töö juures kulgeb, isegi kui alati ei ole ühist keelt.

Personalijuht Hanne Lehtovuori osales märtsis peaminister Petteri Orpo eestvedamisel toimunud diskussioonis, mis käsitles võrdset kohtlemist ja mittediskrimineerimist tööelus. Vestlust toetas Miriam Attias, kelle koos kolleegidega loodud mõttekoda MAP Finland on keskendunud erineva taustaga kollektiivide suhtluse ja tööheaolu arendamisele.

Attiase sõnul tähendab töötajate erinevus töökollektiivis seda, et jagatud iseenesestmõistmisi on vähem. Seetõttu on vaja sellest rohkem rääkida. See ole tingimata halb, sest kui vaatenurki on rohkem, kasvab ka loovus – kui vaid töökeskkonna ja suhtlusega tegeletakse.

Ümarlauavestlustes kerkis esile see, et tööandjad vajavad erineva taustaga inimeste palkamise kohta rohkem julgustavaid näiteid ning värbamiseks karjääri toetamiseks stiimuleid.

„Töötajad vajavad omalt poolt aga lootust, et ka neil oleks võimalik enda potentsiaali ja erialast kompetentsi kasutada,“ tõdeb Hanne Lehtovuori. See tuleb kasuks ka ettevõttele.

”Minu ülemustel on alati aega kuulata ja aidata. Nad toetavad mind kui oma last."

Tema sõnul tuleks palgata inimesi senisest julgemini ka ilma täiusliku soome keele oskuseta.

„Välismaalaste tööhõivele aitaks kaasa, kui soome keelt võiks õppida töö kõrvalt,“ arvab ta.

Kui kasutada keelt õigetes situatsioonides, mitte ainult keelekursustel, areneb keeleoskus paremini. Lehtovuori rõhutab, et keeleoskust ei peaks käsitlema kui inimese püsiomadust, vaid osana kompetentsist, mille arengut on võimalik toetada.

Merida jaoks ei ole olnud restoranialale jõudmine pettumus. Ta märgib, et Mehhiko õigusteaduste kraad Soomes ei päde. Soome õigust ta ei tunne. Isegi kui olla kõrgelt haritud, et vasta see alati Soome nõuetele.

„See-eest kohanen kergesti. Alati, kui võimalik, keskendun positiivsetele asjadele.“

Merida esimene töökoht Soomes oli S-grupi Fafa´s restoran Vantaas. Kuu ajaga sai temast vahetuse vanem. Paari kuu pärast osales ta otsese juhi koolitusel ja temast sai äriideejuht.

Restorani juhatajana on ta töötanud alates 2021. aastast. Tulevikuplaanid on tal veelgi suuremad.

Soome argipäeval on omad eelised. Tööle jõuab kiiresti, laps liigub kodukohas iseseisvalt ja pere jaoks on rohkem aega.

„Võrreldes Mehhiko linnadega on Helsingi nagu väikelinn, kuid mulle siin meeldib. Mulle meeldib, et on rahulik. Ma ei hooli suurtest kortermajadest ega liiklusest, et olla õnnelik.“

Pärast üheksat Soomes elatud aastat tunneb Merida rõõmu sellest, et ta saab ajada oma asju, ilma et ühiskond kuidagi tema käitumist dikteeriks. Loomulikult igatseb ta Mehhiko järele. Pere, sõbrad ja kohalik toit on ikka meeles. Mida rohkem aastaid koguneb, seda enam taustale see igatsus ka jääb. Elu on nüüd siin.

Edaspidi on Meridal Soome jäämiseks veelgi enam põhjust. Merida ja tema uus partner ootavad perelisa. Laps peaks sündima juuni alguses.