Soomlased peavad võõrkeelsete klienditeenindajatega harjuma, ütleb ekspert

Good morning!

Helsingis tegutseva La Famiglia restorani tagatoast kõlab rõõmus hommikutervitus. Soomest, Filipiinidelt, Nepaalist, Türgist ja Etioopiast pärit töötajad tervitavad üksteist inglise keeles. See on ka restorani töökeel.

Söögisaalis teenindatakse peamiselt soome keeles. Nepaalist Soome kolinud Kiran Aryal, 44, õppis uue keele selgeks kahe aastaga. Aryali soome keel on niivõrd sujuv, et kliendid saavad temast aru.

Alati see aga nii ei ole. Mõne soomlase jaoks on klienditeenindaja nõrk soome keele tase probleem. Mõnikord on probleem hoiakus, mõnikord mures, et sõnum ei jõua võõrkeeles kohale.

La Famiglias lõunatavad Helsingist pärit Seija Flink, 57, ja Raili Välikauppi, 69, suhtlevad hea meelega ka inglise keeles. Kuid nad mõistavad ka neid, kes soovivad, et neid teenindataks soome keeles. Sõprade arvates peaks olema vahetuses tööl vähemalt üks soome keelt oskav töötaja.

„See on turvalisuse küsimus, sest inimestel on tänapäeval palju allergiaid. Menüüdele võiks lisada QR-koodid, mille kaudu oleks võimalik saada toorainete kohta rohkem teavet,“ soovitab Välikauppi.

Soomlased peavad harjuma, et restoranides, turismis ja kaubanduses ei saa tulevikus enam tingimata soomekeelset teenindust. Nii arvas Soome turismi- ja restoranivaldkonna huve kaitsva organisatsiooni Mara tegevjuht Timo Lappi päevalehes Helsingin Sanomat märtsis, kui parlamendis peeti keele teemal suuri vaidlusi.

Nii tööelu kui ka suhtumine peab muutuma, tõdeb ka Helsingi ülikooli vanemlektor Markku Sippola.

„Peame muutma oma suhtumist, et aktsepteerida klienditeenindajana ka neid, kes ei räägi vabalt soome keelt. Vajame klienditeenindajaid, kes oskavad oma tööd. ”Keeleoskus ei ole alati see kõige olulisem tegur,” märgib Sippola.

Soome keelenõuded on liiga karmid, leiab ka Jyväskylä ülikooli Keenia taustaga uurija Quivine Ndomo. Ndomo uurib oma väitekirjas soome keele ja tööhõive seost.

S-grupi töökohad on täidetud paljuski soome keelt mittevaldavate töötajatega, nt koka ja köögivanema amet. Klienditeeninduses töötavatelt inimestelt nõutakse vähemalt inglise keele oskust.

„Restoranis on mitmeid viise end arusaadavaks teha, isegi kui ühist keelt ei ole. Kui ma ise millestki aru ei saa, kasutan Google Lensi rakendust.“

Ndomo arvates on keelenõuded üleliia karmid ka mujal kui teenindussektoris. Isegi kui töö inglise keeles sujuks, võidakse nõuda tööotsijalt soome keele oskust näiteks kohvikuvestluse jaoks.

Ndomo intervjueeris oma väitekirja jaoks 51 immigranti väljaspoolt Euroopa Liitu. Uurija hinnangul luuakse immigrantide põhjal Soome tööturul teisejärgulist tööjõudu – tahtlikult. Keel tuuakse Ndomo sõnul sageli vaid ettekäändeks, sest kõrgharitud tööjõudu ei taheta haridusele vastavatele töökohtadele Soomes palgata.

”Vahel on raske aru saada, kas tegemist on diskrimineerimisega, või on keelenõue õigustatud. Keelt kasutatakse suhtumise väljendamiseks ka situatsioonides, kus see ei ole vajalik.“

Ndomo sõnul tunneb osa Soome kolinud inimestest, et uue keele õppimine ei ole vajalik. Keeleoskus ei taga töökohta ja veatu keeleoskuse saavutamine ei ole paari aastaga võimalik.

”Kui tööle saamine on ebakindel, mis siis üldse õppida keelt, mida ei ole mujal maailmas vaja? Olen kuulnud, et immigrandid õpivad meelsamini rootsi keelt. Seda saab kasutada kahes riigis.“

Tulevikus keelebarjäär tõenäoliselt leeveneb. Tehisaju pakub muukeelsetest arusaamiseks rohkelt võimalusi. Ndomo meenutab kursust, kus ta oli ainus, kes soome keelt ei osanud.

„Kasutasin abivahendina Google-tõlget, mis lindistas ja tõlkis keele minule arusaadavasse keelde. Sain piisavalt aru.“